Õpikeskkonna baasiks on kvaliteetsete pillide, klassiruumi, targalt valitud repertuaari ja metoodika olemasolu, samuti rahulik ja turvaline õhkkond ning õpetaja ja õpilase sõbralik omavaheline suhtlus, mis on soodsaks pinnaseks loovuse avaldumisele ja konstruktiivsele ühisele tööle ehk kokkuvõttes õpilase arengule.

Minu trompetiklass on läbi aastate tegutsenud ühtse kollektiivina ning see on eri vanuseastme mängijatest koosnev vaimne ühendus, kelle sooviks on hästi mängida.

Käesolevas ülevaates keskendun õpetaja/õpilase suhtlusele ja koostöövalmidusele, mis individuaalõppes on isiksuse kujunemisele määrava tähtsusega.

Vaimsus on kui allhoovus, mis kannab õpetamise/õppimise protsessi. Muusikateose kõlaliselt perfektne väljatöötamine on minu õpetamises tähtsaim, seejuures on tämbrilise kuulmise arendamine väga oluline tahk. Tooni omandamisel on eriti tähtis õpetaja ettemäng. Imiteerimine oli ja jääb parimaks õppemeetodiks ning sellega saab õpilane automaalselt kaasa suure osa esituskunsti oskustest. Võrdluseks: laps õpib rääkima imiteerides. Just loomuliku musitseerimise jäljendamine aitab andeka lapse talendi avada! Vaskpilliõpetamise käsitlus, mis võtab arvesse inimolemuse, keha kasutuse ning muusikalise ümbruse mõju õpilase arengule, loob konstruktiivse, arengut võimaldava koolilise aluse.

ErialatunD

Pilliõppe traditsiooniline vorm erialatund sisaldab varem õpitu kinnistamist, uute harjutuste, etüüdide ja palade tutvustamist iseseisvaks tööks, koduste ülesannete andmist ning kindlasti koosmusitseerimist duetina. Igas Õppetunnis tuleb innustada õpilast ise otsuseid tegema, koduses iseseisvas harjutamises tämbreid ja karaktereid leidma. Loovus ja avastuslikkus olgu õppetöö oluline tahk.

Kuulus vene trompetiprofessor Timofei Doktšitser rõhutab erialatunni tähtsust: „ See, mida õpilane tunnist kaasa võtab, on tema rikkus. Vastuvõtuvõime näitab ära õpilase arengu ja perspektiivi“.

Järelikult keskendub tähelepanu fookus õpetuse omandamisel vastuvõtjale. Oluline on tema õppimisvõime ja keskendatus. Õigete kooliliste aluste omandamisel on tähtis õpilaste vaimsus, intelligentsus, muusikaline maitse ja valikute tegemise oskus. Maast-madalast tuleb järgida põhimõtet: kui huulik puudutab huuli, on ka keskendumine täielik.

Igale õpilasele tuleb teha arengu ajalise kulgemise plaan – harjutus-seeriate, etüüdide ja kontsertmuusika programm, mida kasutada ühelt arengutasemelt järgmisele liikumisel. Vajalike füüsiliste pillimänguoskuste (nt hingamistehika)  töösse rakendamine kunstilise sõnumi edastamiseks on põhimõtteliselt sama kõigile trompetiõppijaile. Küll aga peame arvestama õpilase individuaalsust.

Õpetaja meisterlikkus uut informatsiooni jagades või õpilase mängijaoskusi parandades väljendub selles, kui ta suudab seejuures kasvatada õpilase enesekindlust. Juhuslikke eksimusi ei või muuta probleemiks. Oluline on leida tasakaal mängija enesekindluse taseme ja tema mänguoskuste vahel, et kaasa aidata loomulikule musitseerimisele.

Uue info edastamine peaks olema muusikaga seotud, mitte ainult teoreetiline, ning õigesti doseeritud. Liigne hulk tekitab segadust ning õpilane ei suuda omandada.

Vaimsuse ja empaatia kaasamine

Muusika õpetamine on dialoog – mõtete ja kogemuste õpilasega jagamine. Muusika esitust kannab mängija vaimne/hingeline allhoovus. Millise teeotsa näitab õpetaja õpilasele kätte ja kuidas kaasab tema huvi ja loovuse, sellest sõltub noore ande avamine ja edu tulevikus. Ka väike mängija on kunstnik – sellist hoiakut õpetan juba ka algtasemel õpilastele. Õpilase taset arvestava etüüdi või soolopala õige valik mängib kahte rolli: parandab tema pillimängu füüsilisi ja kunstilisi oskusi ning toetab mängija enesekindlust. Õpetajal on vaja tajuda õpilase meeleolu ja psüühilist seisundit, mis on tunni läbiviimisel tähtis. Pingevabal esitusel kogeb mängija eduelamust ning usub õnnestumisse, aga stressisituatsioonis ei suuda ta õppida.

Kui mängijal on tekkinud kartus mõne mänguvõtte või, veel halvem, esinemise suhtes, siis tuleb aeg maha võtta ja püüda taastada õpilase eneseusaldus ehk piltlikult öeldes võita lahing mängija ajus positiivse mõtlemise taastamiseks, millele aitab kaasa ka rahulik õhustik õpikeskkonnas.

Süsteemsus ja järjekindlus

Kauaaegse õpetajana olen fikseerinud üldjoontes ajalise graafiku, milliseid põhitõdesid õpetada erinevates arenguetappides, kindlasti arvestades ka õpilase individuaalsust. Mulle on tähtis enda loodud  õppesüsteemi  järgimine: ei taha jätta vahele eelnevaid arengufaase, millele uus peab toetuma. Analoogse valiku tegin ka kontsertrepertuaari ja etüüdidega raskusastme kasvades. Kindlasti on vaja teha valikuid, et leida parimaid arenguvõimalusi. Õpetajana pole mulle midagi olulisemat sellest, millesse usun. Kuidas teisiti suudaksin sisendada õpilastesse enesekindlust ja usku nende võimetesse? Minu klassi ühine õppetöö ja klassikontserdid, kus algajad kuulavad edasijõudnuid, on arendav: nii jäävad pillikõla ja kontsertpalad õpilase kuulmisse juba enne, kui ta neid ise mängima hakkab.