Õpetajaks kujunemine

Oma pedagoogitöös toetun trompetisolisti-, orkestrandi-, dirigendi ja üle neljakümne aasta kestnud õpetamiskogemusele ning paljude välismaa meistrikursustelt kogutud teadmistele.

Minul oli õnn õppida muusikat kaua ja suurepäraste pedagoogide juhendamisel, kellest on enim jäänud meelde neli maestrot:  Roland Laasmäe, Gustav Ernesaks, Olev Oja ja Juri Bolšijanov. Olen lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi trompeti ja koorijuhtimise erialal ning Peterburi Konservatooriumi (tolleaegse nimega Leningradi Konservatooriumi) assistentuur – stažuuri.

Astusin 1967. aastal Tartu muusikakooli Kaupo Antzoni klassi. Antzon oli erialalt metsa- sarvemängija, kuid tundis suurepäraselt kõiki vaskpille. Ta oskas õpilastes äratada huvi muusika vastu ja paljud jätkasidki oma haridusteed Tallinna konservatooriumis. Seal oli minu õpetajaks Tõnu Tarum, Eesti Raadio sümfooniaorkestri trompetisolist. Tegemist oli musikaalse, väga hea kõrvaga, haritud ja targa muusikuga. Tal oli väga ilus toon, maitsekas vibraatokäsitlus ning oskus sulada orkestri ansamblisse – see tegi temast suurepärase kontsertmeistri.

1977. a alustasin pedagoogitööd Tallinna Muusikakeskkoolis. Alates 1982. a töötasin tunnitasulise trompeti- ja ansambliõppejõuna Tallinna Konsarvatooriumis, 1984. a kutsus tolleaegne Tallinna Konservatooriumi rektor Venno Laul mind trompeti eriala õppejõuks, 1985. a valiti korraliseks õppejõuks.

Orkestrisoolode ja -partiide õpetamisel tulevad kasuks orkestrandi, solisti ning dirigendina omandatud teadmised orkestrimängust.

1975. a võeti mind konkursi alusel tööle “Estonia” teatri orkestrisse, kus mängimine Neeme Järvi, Eri Klasi, Kirill Raudsepa, Peeter Lilje jpt taktikepi all sai mulle omamoodi dirigeerimise meistrikursuseks.  Fraasikujundust, kõlatasakaalu, koosmängu ja artikulatsiooni ning muusikat selle sügavamas tähenduses õppisin tundma seoses dirigeerimisõpingutega. Minu kammeransambliõpetaja Roman Matsov õpetas fraseerimise ja strihhide nüansse klassikalises muusikas, kuid andis nõu ka dirigeerimisküsimustes.

Minu metoodilise maailmavaate kujunemist on olulisel määral mõjutanud J. Bolšijanovi õpetus ning põhjalik tutvumine mitmete kuulsate õpetajate ideedega.

Minu õpetajaks kujunemise oluliseks teetähiseks sai õppimine Leningradi Konservatooriumi aspirantuuris 1983-1986 Juri Bolšijanovi klassis. Aastate jooksul on J. Bolšijanovi õpetusele lisandunud tähelepanekuid kuulsate professorite eratundidest, meistrikursustelt ja vestlustest: 20. sajandi ühe suurima trompetisolisti Maurice André´ meistrikursused (Zürich 2004, 2005), Viini Filharmoonikute soolotrompetisti Hans Ganschi eratundides (Salzburg 2003), Berliini Filharmoonikute kauaaegse soolotrompetisti Konradin Grothi kursustelt (Berliin 2004, 2005), Reinhold Friedrichi meistrikursustelt (Rostock 2008). Wolfgang Guggenberger tutvustas meistrikursusel Weikersheimis (2009) ka oma USA õppejõu, kaasaja ühe hinnatuma trompetiprofessori Vincent Cichowiczi õpetamismeetodit.

Olen alati suure huvi ja enesetäiendussooviga uurinud trompeti õpetamise metoodikat ning selle uuenemist kaasajal.

Uute õpetamissuundade tundmaõppimisel aitasid eesti trompetiste soome kolleegid ning nende abi „raudse eesriide“ ajal oli hindamatu. Lieksa Brass Week oli meile justkui aken maailma. Koos õpilastega olen osalenud aastail 1989, 1993, 1995, 1996, 1999 ja 2007, 2012, 2017 Lieksa vaskpillinädalal, kuulates arvukalt meistrikursusi, kontserte ja konkursse.

Kaasaja trompetiõpetuse põhimõtteid üldistades väidan, et erinevate rahvuslike koolkondade vahel võib täheldada palju vastastikuseid mõjutusi ja põhimõtete ülevõtmist. Ühised on kõlakvaliteedi taotlus, mängimise kergus ja virtuoossus. Nii Vene kui ka Euroopa muusikapealinnade õppeasutustes on esiplaanil tulevase orkestrimuusiku ettevalmistus – suurt tähelepanu pööratakse orkestripartiide ja -soolode õppimisele.

 

Peterburis õpitud põhitarkused

Ka J. Bolšijanov keskendas põhitähelepanu trompetisti sümfooniaorkestris mängimise oskustele, orkestrimäng on eelkõige ansambel, mille liikmetel on ühised kõlalised ja muusikalised väärtused – lihtne kõlakontseptsioon, dünaamiline skaala ja balanss. Sümfooniaorkestri trompetimängijale on tähtis mõista oma hääle osa üldises orkestri helikangas – millal tõusta esile, teatud lõike esitada kui kammermuusikat või olla saatefunktsioonis. Oluline on oskus kuulata, kuidas kõlab sinu hääl suures saalis orkestri ansamblis. Trompetirühma kontsertmeistril peab olema ka oskus juhendada rühmamängijaid.

Õpilase liikumine täiuslikkuse suunas toimub tänu kvalitatiivsetele muutustele muusikalise kirjaoskuse, pillimängu tehnikate ja esinejaoskuste arengus.

Nooditekstiline kirjaoskus on muusika fraseerimise aluseks, oma partii kujundlikuks lugemiseks ja helis esitamiseks. Seda oskust tuleb maast madalast kasvatada ja arendada. Loominguline vabadus fraseerimisel ja nooditeksti täpsuse järgimine peaks olema omavahel tihedas seoses. Just muusikalist kirjaoskust järgides peab oma partii perfektselt omandama ning nii saab luua professionaalse esituse.

Peterburi tipporkestrite tase on läbi ajaloo olnud väga kõrge ning trompeti eriala õppimine J. Bolšijanovi klassis oli seotud tulevase orkestranditööga. Ülal mainitud nooditekstilise täpsuse järgimine on ühevõrra tähtis nii orkestri- kui soolomängus – sellele toetudes saame luua esituse kontseptsiooni. Hingamine kuulub vaskpillimängus muusikalise fraasi juurde ja on omamoodi Auftakt koosmänguks.

Peamised põhimõtted ja väärtused, mida õpetajana järgin

Õpetaja töö lõplikuks mõõdupuuks on järgmised väärtused: õpetamise õigsus ja kvaliteet, õpilaste edasijõudmine, nende arengu jätkusuutlikkus, oskus kohaneda uuega, muutustega. Põhitõdedes on välja kujunenud reeglid, kuid musitseerimise individuaalsus ja isikupärane toon on artisti tunnus.

Õpetajana on mul selge visioon ja eesmärk, mille võiks lühidalt kokku võtta nii: kaunis kõla, stiilide tundmine, tehniline võimekus, ansambli- ja orkestrimänguteadmised ja -praktika.

Olen veendunud, et emotsionaalne mäng loob uusi kvaliteete kõigis pillimängu komponentides, laulev ja väljendusrikas toon soodustab füüsilist vabadust. Minu klassis ongi  põhitähelepanu musitseerimisel; ka kontsertmeister on otseselt musitseerimise õpetaja ja partner.

Selleks,  et tulemuslikult õpetada, on vaja palju õppida ning eelkõige enda jaoks selgeks teha metoodika ja interpretatsioonikunsti alused, mille eelkäijad on suutnud juba enne meid selgeks mõelda ning on meile pärandanud.

Trompetipedagoogikas on eristatavad rahvuslikud koolkonnad: toon näiteks vene, prantsuse, hispaania. Kuid tänapäeval on palju ühtlustunud. Mina õpetajana olen püüdnud omavahel ühendada positiivseid momente neist kõigist, kombineerinud eri koolkondade mänguviisi ja kõlakultuuri. Olen seisukohal, et maailma tuntud koolides on põlvkondade vältel esile kerkinud parimad õpetamise võtted, mida saame kasutada. Kui suudame neist kõigist midagi õppida,  on meil järjest laiem spekter teadmisi, pillimänguvahendeid ning ka lahendusi erinevate õpetamise käigus tekkivate küsimuste ning õpilasisiksuste jaoks.

Trompetikõla

Muusikateose kõlalise välja loomine on minu õpetuse tuum nii lihtsates lastepalades kui ka keskastme ja kõrgema taseme teostes. Mängida alati ideaali lähedase kõlaga – kõla on kujutlus, intelligentsus. Teame, et publik võtab teose vastu kõigepealt kõlaliselt. Isikupärane toon on trompetimängija visiitkaart, selles peegeldub mängija hing. Kõla ei olene ainult trompetimängija professionaalsetest oskustest, vaid ka mängija iseloomust, andest, kultuuritaustast, ja kui veel on SEE MISKI, mis paneb kuulajad esitust nautima ja lummab kontserdil, siis saamegi ideaali lähedase kõla.

Selleks, et tooni edasiviimine ja kandvus oleks publikule kuulda, peab see kõigepealt olema kuulda esitajale endale. Eelduseks on kõlakujutlus mängija peas.

Annan tunnis ettemänguga õpilasele kõlalise eeskuju.

Tooni õpetamisel on kasulik vestlus ja mõttevahetus tooni kujutlema ja kuulama õppimiseks: kas see on särav, tuhm, pehme, terav jne. Tooni kujutlemist ja kuulamist aitab arendada samm-sammult õpilase teadlikkuse tõstmine ning seda saab teha järjekindla tööga.

Olen kehtestanud klassis kõrge nõudlikkuse astme: eesmärk on muusika väljendusrikas esitus ja mängutehniline võimekus. Õpetaja töö tulemusi näeme tulevikus. Hästi mängima õppima peab noorelt, et jõuda välja professionaalsele tasemele. Ilma täieliku pühendumiseta on alati olemas kõhklus, põhjendused, miks mõni asi ei õnnestu, s.t taganemisvõimalus. Maast madalast peab pillimehes olema täiuslikkuse püüd ehk parima ettekande taotlus.

Pikaajalise plaani loomise vajadusest oma ettevõtmisteks rääkis ka minu õpetaja G. Ernesaks: „Ei või oodata, mida tulevik toob – peab parema tuleviku jaoks juba täna võimalusi leidma.“

Hingamistehnika loomulikkus

Põhioskus number üks!

Kõhkluseta mängu võti on fraasi esimese noodi õhuvoolu start, mis on otsustav kõigi alguste puhul peale sissehingamist. Nooti tuleb alustada vaba, loomuliku ning esitatava muusika tempo, karakteri ja dünaamika suhtes ajastatud sissehingamisega. Õhuvool noodi alustamiseks vabastada ohkamise tunde sarnaselt ja ilma „blokeerimata“ sissehingamise lõpul. Sageli esineb juhuseid loomulikku õhuvoolu pidurdada, mis teeb noodi alustamise ebakindlaks.

Kuulus Ameerika trompetiprofessor Vincent Cichowicz juhib tähelepanu vigadele noodi alustamisel: „The incorrect release of the breath is involved in 90% of technical difficulties in trumpet.“

(„90% kõigist raskustest trompetimängus põhjustab ebaõige õhu vabastamine.“)

Luis E. Loubriel „The Teaching of Vincent Cichowicz“

Hingamise mehaanika on trompetimängu üks olulisem aspekt. Mängijale on vajalik veendumus, et hingamistehnika töötab igas esinemisolukorras ja kogu energia saab kasutada muusika esitamiseks. Seejuures on väga tähtis lihaste töö mehhaaniline külg, mille pead omandama kogu sinu pillile kirjutatud muusika esitamiseks. Teiste sõnadega – trompeti põhikõla produtseerimine on mehhaaniline aspekt. Esituse ülejäänud muusikaline osa on esteetiline – kas me mängime vibraatoga või ilma, särava või laulva tooniga jne.

Absoluutselt olulise tähtsusega on asjaolu, et igapäevaseid harjutusi peab tegema järjekindlalt, ajaperioode vahele jätmata, et anda mehaanilistele lihasliikumistele vabadus ja voolavus.

Tähtsat rolli mängib õpetaja meisterlikkus „istutada“ õiged nõuanded selliselt õpilase ajju, et ta õigel juhendamisel hakkab kogema õnnestumisi ka kohtades ja küsimustes, kus tal neid varem (tavaliselt) ei olnud. Õpilasele tuleb maast madalast kaasa anda tooniprodutseerimise ja kõla juhtimise alge – „kood“, mille mõttes sisselülitamisel hakkavad füüsilised refleksid, st hingamislihased vahetult ja õige energiaga tööle.

Eelöeldut toetab mõte: me võime kõigist oskustest selgelt aru saada, nende põhimõtteid mõista, aga kui trompet ei ole igapäevaselt huultel, ei ole me võimelised mängima selle tõttu, et keha ei funktsioneeri kui tervik – lihased on unustanud oma tegevuse.

Õpetaja – kunstnik, psühholoog ja mentor

Iga suurepärane mängija ei pruugi veel olla edukas pedagoog. Õpetamise jaoks annab laia põhja toetumine muusiku-interpreedi kogemustele. Õpetajaks kujunemine algab erialaklassist ja õpetajast ning pühendunud õpetajaks kujunemiseks lisandub sellele palju tahke nii teadmiste, kogemuste kui isikuomaduste näol. Erialaste oskuste kõrval olulisim on võime teadmisi edasi anda õpilastele arusaadavas keeles ning kõrgeimal tasemel suhtlemisoskus, et olla usutav – oluliste teadmiste ja sõnumite väärtust ei tasu ega isegi tohi ebakindla esituse kaudu devalveerida ei õpetuses ega ka muusikat interpreteerides. Võib tõmmata paralleeli hea dirigendiga, kes suudab viia muusikuid ühele lainele, et tulemuslikult musitseerida. Ühine tunnus on ka see, et lähtume muusikast, meie väljendusvahend on puhkpill ning esikohal peab olema väljendusrikas, fantaasiaküllane mäng, meeleolude ja karakterite kujundamine.

Rõhutan siin – vastukaaluks tihti levinud tehnokraatlikule lähenemisele – põhimõtet õpetada pillimängu läbi muusika. Ilma laulvuseta ei ole muusikat. Oma pedagoogitöös olen pidanud tähtsaks tooni edasiviimise, juhtimise ning õpilaste kõlakujutluse arendamist.

Muusika ja hingamistehnika kõrval on tähtsaim toetada õpilase kasvamist tasakaalukaks isiksuseks, kellel on kindlad eesmärgid, kes mõistab leida elus enda jaoks olulise ning suudab tegevmuusikuna õpitu teostada. Tahtejõud, enesekindlus, füüsiline vastupidavus ja vaimne tasakaal loovad aluse edukaks trompetimänguks.

Muusikalainele lülitumist tuleb harjutada maast madalast. Tuleb teha selge vahe, millal harjutan tehnilist võtet, käiku, fraasi, millal esitan lõigu tervikuna nagu kontserdil. Esikohal olgu musikaalne esitus. Võti on selles, millal analüüsida, millal mitte. Kontserdi ajal mängides ei ole õige aeg analüüsida hingamise mehaanikat, vaid on aeg musitseerida.

Õpetajal peab olema aega ja kannatlikkust kuulata õpilase mängu, enne kui teha otsuseid. Eriti oluline on see, kui alustada tööd uue õpilasega ning tuleb otsustada, kas jätkata samas liinis või töötada välja uus arengustrateegia. Tähtis on tundma õppida õpilase iseloomuomadusi ning huvisid. Kogu õpetust peab läbima ilusa kõla, laulvuse ja vaba tooni saavutamise püüe. Õpetaja töö peab olema rajatud kannatlikule vaatlusele, et aru saada, mis blokeerib edasiminekut, ja leida probleemi põhjusi. Kindlasti peab õnnestumised alati ära märkima. Õpilase eneseusk ja õpetaja usk tema edusse on olulised näitajad.

Iseenesest mõista sõltub muusikaline ja artistlik areng paljudest faktoritest.

Siinkohal kaks näidet:

• kui on olemas musikaalsus, soov ennast väljendada, aga mänguoskus ei võimalda seda teostada;

• muusik on tehniliselt virtuoos, aga puudub muusikuhing.

Mõlemal juhul tuleks töötada õpilase tugevate külgedega ning lahendada probleeme muusika abil.

Õpilase usku oma võimetesse peab arendama ja vastupidavaks vormima, et mõne juhusliku ebaõnnestumise korral ei oleks tagasilööke. Kui aga õpilase eneseusk lööb kõikuma, peab õpetajal olema varuks julgustavaid mõtteid. Korrapärase ja küllaldase harjutamise vajadus tuleb teha selgeks õpilasele ja ka tema vanematele. Pillimänguoskuse omandamist ei saa võrrelda lugemise või korrutustabeli õppimisega, kus tulemuse õigsus on alati kontrollitav. Pillimängu õpetamisel on kõige tähtsam taibata, kas ollakse põhimõtteliselt õigel või valel teel, kas täiuslikkuse saavutamiseks tuleb samas suunas edasi töötada või midagi ümber õppida.

Vaskpilliõpetuses on välja kujunenud rida üldisi seaduspärasusi, millest kinni pidamine tagab õpilase mänguaparaadi normaalse arengu. Nende järgimiseks täpseid juhiseid anda on aga võimatu, sest igal üksikjuhul peab arvestama õpilase individuaalsete iseärasustega.

On hea, kui õpilane saab nõuandeid kogenud mängijalt, sest tegevpillimees võib anda edasi oma igapäevaseid kogemusi erinevate mänguvõtete tabamisel, aidates seega vältida vigu ja asjatut eksperimenteerimist.

Selleks, et saavutada paremaid tulemusi, on vajalik õpilase võimekust ja arengutaset arvestava repertuaari baasil tema teadlikkust ja keskendumisvõimet arendada. Tunnis läbi võetav materjal peab olema õpilasele sedavõrd arusaadav ja jõukohane, et ta ka iseseisvalt töötades suudaks saavutada täiusliku tulemuse. Õpilane kas purustab või arendab edasi tunnis tehtud tööd, olenevalt sellest, kui arukalt ja õigesti ta oskab harjutada.

Kogu pedagoogilise tegevuse jooksul olen lähtunud põhimõttest: kõik see, millesse tasub täiesti kindlalt ja järjepidevalt investeerida oma tööd, on minu õpilased. Läbi aastate olen koos kontsertmeister Meeli Otsaga pühendanud kõigile õpilastele suurt tähelepanu.

Kas ja kuidas on minu õpetajaks olemises midagi muutunud?

Olen osalenud trompetisti, dirigendi ja orkestrandina paljudes rahvusvahelistes projektides ning püüdnud järjest rohkem tähtsustada väljenduslikku musitseerimist. Olen püüdnud muuta oma selgitusi ja väljendust täpsemaks, et õpilased saaksid pillimängupõhimõtetest paremini aru.

Traditsioonid ja innovatsioon

Trompetipedagoogikas on eristatavad rahvuslikud koolkonnad, toon näiteks vene, prantsuse, hispaania. Kuid tänapäeval on palju ühtlustunud. Mina õpetajana olen püüdnud ühendada positiivseid momente – olen tundma õppinud ning üksteisega kombineerinud eri koolkondade mänguviisi ja kõlakultuuri. Olen seisukohal, et maailma tuntud koolides on põlvkondade vältel esile kerkinud parimad õpetamise võtted, mida saame kasutada.

Trompetiõppimise/-õpetamise muusikalise teekonna aluseks on voolavus/flow – seda nii õhuvoolu kui ka muusikalise kõla elavuses.

Mediteerimine kõlas, tämbriotsingud ja tooni etaloni – mentaalse kujutluse olemasolu õpilasel on see alus, mis kandub teadvustamatul pinnal puhumise ja teiste pillimängu oskuste juhtimisele ning see loob eeldused forsseerimata tooni produtseerimiseks ja selle ajas kulgemise tunnetamiseks. Minu raamatus „Tuulefantaasia. Trompetiõpetaja käsiraamat“ on sellest peatükk „Aju – keha peadirigent“.

Muusika õppimisel ja õpetamisel olgu prioriteediks huvi ja vaimustus; ei saa õppida teoreetiliselt, vaid ainult väljendusrikkalt musitseerides.

Loovus ja fantaasia trompetimängu õpetamisel ja õppimisel

Pühendunud õpetaja ülim eesmärk on muuta õpilane vaimselt rikkamaks, mõjuda tema arengule positiivselt. Pilliõppes teeme seda muusika kaudu. Õpetajana püüan igakülgselt tema silmaringi arendada ning kooliliselt on tähtsaim vaimsus, muusikaline maitse ja valikute tegemise oskus, mitte ainult instrumendi valdamine.

Oma pedagoogitöö nelja aastakümne vältel olen jälginud õpilaste arengut ja nende edasist käekäiku. Visandasin päris karjääri algul oma metoodika suunad sooviga luua süsteemne, selgesti arusaadav ja õpilase jaoks lihtne õpetamisviis, millele olen oma hinnangul ka aasta-aastalt järjest lähemale jõudnud.

Muusika õpetamine on looming ja iga õpilasega suhtlemine kordumatu. Kui kaob loomingulisus, lakkab areng. Õpetaja isiksuse karismaatilisus ja oskused peavad õpilast vaimselt kõnetama, tema kohus on luua arenguks vajalikud eeldused ja loominguline keskkond.

Üks minu õpetuse prioriteetidest on muusika emotsionaalne esitus, kõla väljendusrikkus ja õpilase isikupära arendamine.

Muusikuks kasvamise teel on tähtsaim loomingulisus ja iseseisva musitseerimise arendamine. Õpetaja missioon on äratada loovus ja fantaasia ning hoolitseda, et iga esinemine musitseerimisrõõmu pakuks. Muusikalist arengut edasiviiv motiiv/impulss on loomingulisus, mitte mehaaniline harjutamine. Selleks et luua, peab olema avatud ja vaba.

Oma parimaid õpilasi ning rahvusvaheliste trompetipäevade kuulsaid külalissoliste vaadeldes olen püüdnud aru saada, miks neid saadab tohutu edu solistina ja orkestrimängus – eredad näited on Miroslav Petkov, Charlie Porter, Adán Delgado Illada, Ernesto Chulia, keda olen Tallinnas kuulnud.

Ühest küljest kindlasti on see musikaalsus ja eriline anne trompetit mängida, võime luua kõlakujutlus kõigis muusika kvaliteetides, ilus ja võimas esitus.

Eduka esinemise eeldus on võime oskusi rakendada.

Võid palju osata, kuid esinemise momendil on vajalik mängida ja suurte mängijate iseloomulik omadus on saavutada täiuslikkus esinemise hetkel.

Muusika esitamise kõrge kvaliteedi, mängutehnilise üleoleku ja täiuslikkuse saavutamise üks saladustest on, kuidas ühendada esitaja emotsionaalsus artisti- ja pillimängu füüsilised oskused kontserdil üheks tervikuks. Arengu strateegiaks on õpilase poolt oskuste omaksvõtt, nende realiseerimine esinemisel, millega kaasneb ka üleminek järgmisele tasemele.

Kauane õpetajakogemus annab mulle eelise otsustada, mida õpetamisel parandada kohe või millised puudused võivad aja möödudes ise kaduda. Professionaalse interpreedi, aga ka õpilase töö endaga on arengu vundament.

Suunan alati õpilasi iseseisvale harjutamisele, uute ideede otsimisele muusika tõlgendamisel, et avastada iseseisva õppimise ja eneseväljenduse potentsiaal: ainult ise musitseerides (juhendamist ootamata) võib omandada väljendusrikka musitseerimise artisti oskused. Võime väljendada muusikas oma emotsioone on kunstniku põhioskus ning seda tuleb õpetada pillimängu varasest perioodist alates.

Kui muusikaline isikupära ei ole mängu oluline komponent, siis muutub motivatsioon täiuslikult kunstnikuna esineda madalama tasemega tegevuseks – olgu siis oma õpetaja või teiste mängu kopeerimiseks.

 

Meistri sellist isikupäraseks kunstnikuks

Muusika õppimisel on sajandeid kestnud traditsioon meistrilt sellile, õpetajalt õpilasele hariduse omandamise alus, imiteerimine on olnud läbi sajandite kestnud õppeviis. Selles meistri-õpilase eraõpetuse maailmas peaks õpilase arenedes toimuma järkjärguline üleminek peamiselt jäljendamisel põhinevast õppeviisist järgmisse faasi, mis lubab musitseerimisel suuremat individuaalsust. Ainult jäljendamine pärsib noore muusiku arengut. Helitehnika areng on toonud kaasa võimaluse ja paraku ka kohatise tendentsi CD-lt või videolt interpretatsiooni kopeerida. Teatud piirini on see kõlalise eeskuju omandamiseks vajalik, kuid õppimine õpetaja antud nõuannete järgi ja kodune iseseisev töö on muusikuks arenemisel määravad.

Plaatidelt kuulates saame pildi lõppresultaadist, kuid õpilane vajab juhendamist, kuidas selleni jõuda, ja iseseisvat tööd. “Tuulefantaasia” DVD-del näitangi võimalusi ja õppeprotsessi erinevate tehnikate ja lugude omandamiseks.

Muusika emotsionaalse esituse tähtsaks väljendusvahendiks on mängu intensiivsus ja selle muutumine.

Dünaamikamuutusi on kõige kasulikum õppida lihtsaid meloodiaid mängides. Crescendo, kõla tugevamaks muutumine, liikudes fraasi või teose kulminatsiooni (kõrgpunkti) suunas ja konstantset liikumist muusikas. Crescendot-diminuendot mängides mõistab õpilane, et muusika muutub alati valjemaks või vaiksemaks ja vaid väga harva on samal intensiivsuse tasandil. Need harjutused mitte ainult ei tugevda ambužuuri, vaid sisendavad õpilasele muusika ja heli pideva liikumises voolavuse tunnet. Sama peab kohandama ka pikkade nootide kõla edasiviimisel meloodiate esitamisel.

Peterburi kuulsal trompetikoolil on sellekohane väljend „введение звука“, mida saab tõlkida kui tooni juhtimist, edasiviimist suurima kandvuse saavutamiseks kontserdisaalis.

Muusika kõlaliseks kujundamiseks tuleks fraasi ülesehituse analüüsimisel välja selgitada eesmärginoot (kulminatsioon) ja liikuda selle suunas kõla intensiivistades, mis on üks põhiline muusika arenduse viis trompetimängimisel.

Kokkuvõttes tuleks idee intensiivseks, aktiivseks juurutamiseks lülitada oma mängupraktikasse.

Trompetimängija ja -õpetaja peab õppima kogu karjääri jooksul, et ajaga sammu pidada. Õpetajal peab olema välja kujunenud kindel õpetamismeetod, millesse saab lisada teisi õpetamissuundi. Loomulikult peab ta olema avatud kõigele uuele, suutma valida sellest parima.

 

Õpetajakreedo:

  • kasvatada laia silmaringi ja terve ellusuhtumisega eesmärgikindlaid muusikuid;

  • erilist tähelepanu pühendada õpilastele, kes tõeliselt tahavad ja suudavad mängida;

  • kehtestada kõrge nõudlikkuse aste – muuta täiuslikkuse taotlus juhtmõtteks;

  • kõik õpilased tahavad hästi mängida, õpetaja ülesanne on aidata andel avaneda, avaldada õnnestumise korral tunnustust

Muusikalised eesmärgid:​

  • ilusa tooni, laulvuse ja väljendus- ja fantaasiarikka muusika esituse innustamine, individuaalsuse ja omaalgatuse soodustamine;

  • erinevate stiilide ja artikulatsiooni õppimine;

  • ansambli- ja orkestrimänguteadmiste ja -oskuste omandamine;

  • eduka esinemiskogemuse saamine nii solistina, ansamblis kui orkestris.​